Viiskümmend või sada viiskümmend?!

 Hei! :)

Tavaks on saanud, et enamus mu kolleege soovivad oma tähtpäevade puhul minu tehtud torti. Noh, why not, kui tahavad ja mul aega teha! 

Üks armas, pisikest kasvu kolleeg, kelle lapsed ma omale sain kaks aastat tagasi, sai nädala algul kauni aastanumbri omanikuks. Tagasihoidlik nagu ta meil on, ütles mulle vaid, et tee suur (nii, et kõigile jaguks) ja lisaks võib ka musta huumorit kasutada illustratiivsel eesmärgil. Kuigi ta arvas, et võiks ka tema vanus suurelt tordil olla, siis sellest mõttest ma loobusin - daamid ei rõhuta oma vanust! :) Aga tegelikult ei sobinud see minu plaaniga. :) 

Ei tea, kas viimasest niisuguse suurusega tordist oli nii palju möödas või lihtsalt aju streigib, igal juhul sai esimese hooga üks purk vähem kompottkirsse poest koju tassitud. Siinkohal tervitused mu kallile kaasale, kelle jaoks pole probleem kiire poetiir teha - ega tal muud ju üle ei jäägi, "happy wife, happy life"! :) Aga kui puudujääv osa kirssidest oli olemas, sai torditamisega kenasti edasi minna. 

Well, kõik oli sinnamaani jälle kena-tore, kuni ma keset ööd avastasin, et omg tuhksuhkrut jääb puudu, sest oli vaja viiest võist ju võikreem teha ning lisaks kasutan suhkrumassi lahti rullimiseks kasutan samuti tuhksuhkrut. Kiirelt sai siis tavaline suhkur mu kaunis raske marmorist taignarulliga (kuna mul uhmrit ju kodus pole) peeneks rullitud. Well saved, Elve, well saved! :)

Tort peaaegu valmis, (kõik, mis sellele eelnes, armas blogi lugeja, võid oma vaimusilmas ise ette kujutada), jäi vaid võikreemist tulbid pritsida. Aga kui sul toas ikka 24-25 kraadi sooja on, siis see kreem ei ole nii tahke midagi. Seega, selleks, et need tulbid ka enam-vähem tulbi moodi välja näeks või üldse lille meenutaks, olin sunnitud iga natukese aja tagant seda tordipritsi (milles oli võikreem) külmikusse pistma. No ja mis te arvate, kui varasel kellaajal ma sellepärast selle tordiga lõpetasin?! Pool neli! Kerged kolm ja pool tundi iluund enne tööpäeva - easy-peasy! :)

Lõpptulemus sai selline: